KUIDAS NAKATADA LAPSI “METSAPISIKUGA”? EKSPERT ÕPETAB

Saarlasest Kaitseliidu veteran Leevi Naagel, kes on juba paarkümmend aastat juhendanud lapsi loodusega ühes taktis astuma, on seisukohal, et kuigi metsas on omad ohud, on iga last võimalik harjutada mõttega, et metsas on turvaline ja hea ning teda seal vastavalt käituma õpetada. “Ma olen paarikümne aasta jooksul umbes sajale lapsele metsaelu õpetanud ja kõigile on “metsapisik” külge hakanud. Ja mis kõige toredam, neil on nüüd ka omad lapsed, kellega mulle metsarajal vastu tulla!” rõõmustab Leevi. “Spordisaalis lindil joosta on ikka väga nüri,“ muigab ta. „Aga nagu öeldakse – mida pole saanud, seda ei tea tahta! Nii väntabki linnainimene kohapeal ratast ja mõtleb, et küll on tore. Aga metsas kõik lihased töötavad ja vahemaad mööduvad justkui lennates!” 

Kõigile, kellel selle jutu peale tekkis huvi ühes perega loodusse uudistama minna, annab Leevi teele kaasa nõuanded, kuidas põnnidega looduse rüpes selliselt aega veeta, et kõigil oleks põnev ja lõviosa ajast mööduks jonnivabalt:

  1. LOO ÕIGE EELHÄÄLESTUS. Kõik sõltub sellest, milliste tunnete ja ootustega metsa minna. Kui uskuda, et see on kole koht, kuhu ei tohi minna, kuna seal eksitakse ära, siis nii ongi. Mina mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas vanaema metsatalus pidin külast koduni ja kodust külani pidevalt läbima tõeliselt paksu metsa. Nii et olles sellega juba maast-madalast harjunud, võin kinnitada, et mets ei ole kole ega ohtlik koht. Kui 3-aastane satub üksinda metsa, on muidugi halvasti, aga täpselt sama halvasti oleks siis, kui ta suures linnas ära kaoks. Juba muinaseestlased teadsid, et metsa minnakse pakku, see on inimesele turvaline koht, kus õpitakse iseseisvalt mõtlema ja ümbritsevat märkama ja tunnetama. Selliselt võikski loodust lastele tutvustada. Alustada võib kusjuures juba täiesti sellisega, kes on äsja jalad alla võtnud. 2-aastasega on aga juba väga tore metsaserval näiteks sipelgapesa vaadelda.
  2. ÕPI ORIENTEERUMA JA RAHU SÄILITAMA. Looduses liikumise juures on olulisimaks oskuseks suuna määramine. Kõige lihtsamaks ja levinumaks “kompassiks” on päike ja sammal ehk tuleb endale meelde jätta, et alati läheb samblasse kivide ja puutüvede põhjapoole külg, kuna lõuna poolt paistab päike ja kuivatab sambla lihtsalt ära. Nii et kui lähed, nina maas, metsa marju ja seeni otsima, tasuks enne pihta hakkamist ära kaardistada, kus asetseb päike. Ja kui siiski juhtub teeots käest kaduma, ei maksa endast välja minna. Igasugune müra on heaks suunajuhiseks – maantee, traktori või mere kohin. Kasulik on teada ning arvestada ka sellega, et Eesti metsamassiivid on suures osas raielankidega liigendatud, seega varem või hiljem satud sa mõnele langile ja jõuad mööda traktoriroopaid metsast välja. Iseennast tuleb samuti usaldada – inimesel on tegelikult samuti sisemine kompass olemas, täpselt nagu loomadel ja lindudel. Meil on see lihtsalt…kuidas nüüd viisakalt öelda… paksu kultuurikihi alla mattunud.
  3. KASUTA ÕIGET VARUSTUST. Kes pole harjunud pikki vahemaid kõndima, alustagu õige varustuse hankimisest. Et ei läheks rändama näiteks õhukese tallaga madalate tennistega, vaid korraliku matkasaapaga. Kuna villid on kerged tekkima, peab esmaabipaunas kindlasti olema plaastreid. Ja mitte kiisu pildiga laste omi vaid tekstiilplaastreid. Kohe kui tunned, et kusagilt pigistab või hõõrub, pane plaaster peale, sest siis jätkub hõõrdumine saapa ja plaastri vahel ning astumine muutub kohe mugavamaks. Kindlasti on abiks ka rullike rõhksidet – nii siis, kui juhtud midagi välja väänama kui ka liigesevalu puhul. Vanemal inimesel on ju lastega vaja sammu pidada! Muide, mina pole iialgi ainsatki putukatõrjevahendit kasutanud. Igasuguste mürkide enesele ja eriti lastele peale pritsimine on üldse selline tegevus, mille suhtes ma oleks ettevaatlik. Ma leian, et tunduvalt ohutum ja arukam on panustada korrektsele riietusele. Teisisõnu, pole vaja minna metsa paljaste säärtega, vaid peab katma ennast kinni nii, et puuk ei saaks peale tulla. Ei maksa aeleda rohu sees, eriti sooservades. Ja kui tuleb isu piknikku pidada, võiks seda teha seal, kus pole pikka ja kõrget rohtu – näiteks männimetsa alune on suurepärane koht, kus jalga puhata. 
  4. EELISTA VANA JA HEAD UUELE JA MOODSALE. Kuigi seltskonnaga loodusse minnes on alati vaja võtta kaasa sidevahendid, pole päris kindlasti vaja seda, et nutiseade iga põnni taskus tiriseks. Võta kaasa hoopis füüsiline kaart ja kompass, sest need on asjad, mis alati töötavad, neil ei saa aku kunagi tühjaks. Lisaks on hea mõte võtta kaasa pildimaterjal näiteks loomade jälgedest, kuna kohe tekib hasart, kes millist jälge tunneb ja kellel seda ka märgata õnnestub. Kindlasti tuleb arvestada seltskonna eripäradega – suure grupiga metsa minek on KATASTROOF, seda ei soovita ma kellelegi! Ja oma kogemuse põhjal võin ka öelda, et tegelikult võivad 5-aastased olla tunduvalt vastupidavamad matkalised kui mitmed arvutimänguhuvilised teismelised. Neis tekib huvi ehk ainult siis, kui teha selgeks nagu Toots Kiirele, et arvutimäng on teooria, aga metsa minek praktika. 
  5. LIIGENDA MARSRUUT. Palju on jaksamise juures ka motivatsioonis kinni. 4-aastane võib vabalt käia ära 5 km, ilma et ta oleks seda eelnevalt väga palju harjutanud. Kui laps oskab juba lugeda ja aru saada, on huvi üleval hoidmiseks ja põnevuse tekitamiseks väga palju abi marsruudi liigendamisest. Märgi ära rännaku eri etapid ja pane iga natukese aja tagant paika kontrollpunktid, nii tekib lapsel huvi kaarti vaadata ja arvestada, palju maad on järgmise sihtpunktini. Ta on sellest tulenevalt pidevalt tegevuses ega teki aega mõelda selle peale, kas kuskilt hõõrub või kas väsimus tikub peale. Kui on pidevalt põnev, siis on “metsapisikul” väga lihtne külge hakata.
  6. TEKITA LAPSES HUVI JUBA ENNE METSA MINEKUT. Pisemaid lapsi köidavad pigem liikuvad objektid – loomad ja linnud. Taimed hakkavad neid huvitama siis, kui ollakse tiba vanemad. 10-aastasele saab juba väga edukalt selgitada, mis metsas süüa kõlbab ja mis mitte ja eriti põnevaks läheb, kui saab seda kraami oma käega korjata ja lõkke peal küpsetada – näiteks vaarikavarrest teed või nõgesest ja naadist suppi keeta. Kasvõi selleni välja, et läbiküpsetatud tammetõru on väga maitsev. Lastele tasuks õpetada ka seda, et igasugused putukad on toredad ja vajalikud. Et neid ei ole vaja karta. Eemale hoida küll, aga mitte karta. Minu lapseõlves 60ndatel oli näiteks sääski mitu suurusjärku rohkem kui praegu ja putukaid üleüldiselt on praegu ikka väga vähe. Sellest on kohutavalt kahju, kuna siis on linde vähem, loomi samuti, kuna kõik kuuluvad omavahel ühendatud toiduahelasse. Ja kuna putukad on ka tolmeldajad, võib paarikümne aasta pärast ka taimi palju vähem olla. Nii et poolnaljaga öeldes – ruttu minna metsa, enne kui pole kõik maha võetud ja kadunud!

Mõnusat rändamist (ja ärge unustage siis praegu looduses liikudes teiste matkalistega vähemalt 2 m pikivahet hoida)!

Anne Soosalu

Anne Soosalu

Kommentaarid (0)

Nimi

Kommentaar

Seda lehte kaitseb reCAPTCHA ning kehtivad Google Privaatsuspoliitika ja Kasutustingimused.